Käes on abituuriumi lõpp. See tähendab seda, et Hollandist jõudsin ma tagasi veidi vähem kui kolm aastat tagasi. Ja ma endiselt ei kahetse sellest mitte midagi. Tunnen endiselt, et olen võitnud, sest tänu Hollandile tulin ma sealt tagasi tuhandekordse pagasiga.
Paljud on küsinud minult, et kas oli lahe. Ei olnud lahe, see oli kogemus, mida lihtsalt PEAB KOGEMA! See ei olnud lahe, see oli asendamatu teel kujunemaks selliseks nagu ma praegu olen.
Mida ma siis Hollandist kaasa võtsin (peale mitmekümnekilose pagasi)?
1. julgus
Varem olin ma pigem tegevustest kõrvale jääv inimene, kes vaatas, mis teised teevad ning needis neid omaette, et nad midagi paremini ei tee.
Nüüdseks olen ise saanud selleks inimeseks, kes toimetab ning tihti ongi käed-jalad tegevusi nii täis, et pole müürilillekese haisugi küljes. Ma lõin kahel gümnaasiumiaastal kaasa õpilasesinduse töös, noortevolikogu töös, noortekogu töös. Põhimõtteliselt oli mul väga mitmes kohas ka käpp sees.
2. eneseväljendusoskus
Kui mu hollandi ja inglise keelest jäi vahetusaastal väheks, sain kasutusele võtta kehakeele ning intonatsiooni. Mulle on öeldud, et ma kõnelen energiliselt ning mitte monotoonselt nagu eestlastele kombeks on. Samuti kasutan kehakeelt.
3. keeleoskus
Suuresti tänu hollandis flaami keele ja gümnaasiumis saksa keele õppimisele on mulle omistatud saksa keele C1-taseme sertifikaat. Need keeled täiendavad üksteist ja samas on nii erinevad. Lisaks sellele on minus pidev huvi lingvistika ning võõrkeelte vastu - olen vist natuke polüglott.
4. ausus
"Ausus on peatükk tarkuse raamatus" - Thomas Jefferson.
Kommentaare rohkem nagu polekski vaja. Tuleb olla aus enda ja teiste vastu ning inimesed Su ümber tunduvad veel inimlikumad kui varem.
5. vabatahtlikkus
Hollandis olin aastakese vanuritel abiks ja seltsiks tee ja kohvi joomisel. Vabatahtlikkus tuli minuga Eestisse kaasa - ning mida aeg edasi, seda suuremates rollides vabatahtlikuna.
6. müstilisus
Mulle öeldi Eestisse naastes tihti, et mul on aktsent ja huvitavad kombed. Mäletan tõesti paari hollandlase moodi veidrust, mis korda saatsin. Ja mõned jäid külgegi - mis teeb minust osaliselt hollandlase, kuid siiski olen puhtavereline eestlane.
7., 8., 9., 10. jne mina ise
Hollandis käimine oli kui enese otsimine. Usun, et see aitas mind väga palju kaasa - avastada enda tegelikke huve, soove, mõtteid ning asju, millele peaksin üha enam "jah" ütlema.
Kas minna vahetusõpilaseks?
Tingimata JAH! Ma ei jäänud igatsema seda nii-öelda "istuma jäädud" aastat, sest see justkui pikendas mu noorust ning andis mulle 101 võimalust kvaliteetsemalt-mõttekamalt elada.
Parimat
Brita
