Eurovisioon 2012

Kui mitte olla kivikindel, siis ma olen ikka üsna kindel, et ma võrdlemisi palju eurovisioonifänn olen. Juba aastaid olen sellele igal suvehakul kaasa elanud ning oma lemmikutele pöialt hoidnud. Tavaliselt mu soov kahjuks korda ei lähe, viimati oli see nimelt aastal 2006, kui Lordi uskumatute punktidega esikoha omanikuks sai. Sel aastal, nagu juba jällegi arvata võis, ei läinud mu soov taaskord täide.

Võin öelda, et suurem osa hollandlastest Eurovisiooni võistlusest ei huvitu. Põhjuseks võiks tuua selle, et nad ise peaaegu kunagi enda valikuga rahul ei ole ning poolfinaalist nad samuti edasi ei saa. Sel aastal olid nad eurolooks valinud indiaanisulgedesse ehitud tüdruku, kes ilmselt ise ei mõistnud, millest ta laulis. Aga olgu, mina ei ole selles valdkonnas just kõige õigem otsustama.

Ka sellelgi aastal olid mul võistlusel mõned lemmikud: poolfinaalidesse toppama jäänud kärts-mürts Slovakkia ning energiarikas Austria “Woki mit dem Popo”. Finaalidesse pääsenutest meeldisid mulle eelkõige Venemaa vanaemakesed, Türgi meremehed, Iirimaa kaksikenergiapommid ning muidugi meie Eesti Ott, kellel kokkuvõttes siiski väga hästi läks – auväärne 6s koht finaalis!

Võitjariigi Rootsiga just rahule ei jäänud, kuid siiski jagub mul temale respekti! Seega, praegu võib taaskord ühe Eurovisiooni aastakäigu järele linnukese joonistada – nähtud!

Fotod: internet

NT2 eksamid

Sel nädalal, eile ning täna olid lõpuks minu kauaoodatud hollandi keele riigieksamid, mida on vaja Hollandi ülikoolidesse sisse saamiseks.

Kolmapäeval kl 10.00-12.45 oli esimeseks eksamiks kirjutamine. See koosnes kahest osast, mille vahel oli 10minutine hingamispaus. Eksam koosnes erinevatest ülesannetest. Mõnes osas pidid kirjutama kontekstist tuletades mõne lause tekstiosade vahele ning oli 4 pikemat ülesannet, kus siis kas artikli ajalehele, kirja, retsensi või kaebuse pidid kirjutama. Mulle tundus, et see osa oli kõige keerulisem, kuna sealt võib tulla mõningaid vigu.

Kell 13.45 alustati rääkimiseksamiga. Nimelt kuulevad kõik eksamikandidaadid lindi pealt kõrvaklappidest, mida nad rääkima peavad ning seejärel võeti kõik jutt lindile. Edasi käib protsess nii, et vähemalt 2 eksaminaatorit kuulavad kandidaadi jutu üle ning annavad punkte. Kell 14.30 olime valmis ning võisime jälle minna tagasi koju.

Neljapäeval kl 10.00 pidime taaskord olema eksamikeskuses. Seekord siis lugemine, tänapäeval toimub lugemiseeksam nii, et tekste saad lugeda vihikus ning küsimustele pead vastama arvutis. Seega paberiraiskamist on vähem . kah ekonoomiline kasu.

13.30 alustati kuulamiseksamiga. See toimus nagu rääkiminegi, täiesti digitaalselt. Kuuled teksti kõrvaklappidest, klikid õige vastuse peale arvutis. Tundus, et läks üsna hästi.

5 nädala pärast saan oma eksamitulemused, ehk siis peaaegu juba sel ajal, kui ma peaaegu Eestis olen. Loodan parimat, kuna tunne on küll hea selles suhtes.

Head emadepäeva!

Ja muidugi ilusat emadepäeva mu kallitele vanaemadele ning ühele vanaemale lause kahekordselt õnnegi, kuna tal homme sünnipäev on : )

Nädala lühikokkuvõte

Terve selle nädala on meie klassis ning paralleelides üsna vähe õpilasi, kuna kõik V4 klasside õpilased, kes hispaania keelt on valinud õppimiseks, on majutamas hispaaniast tulnud 5-päevalisi vahetusõpilasi ning käivad nendega igasugustes turistikohtades Hollandis, nii Meppelis kui ka mujal sel tuuleveskite- ja juustumaal. Olen kuulnud, et hispaanlased on täiesti üllatunud, et hollandlased nii palju jalgratastega sõidavad - ning samuti pidid nad ise ka umbes 25-kilomeetrise ringi sõitma. Nojah, mina olen juba selle faktiga väga harjunud.
Täna kasutan võimalust kirjutada oma blogipostituse jällegi kooliraamatukogus, kuna minule teadmata tundub, et joonistamisetund ära jäi. Järjest rohkem lisandub siiagi inimesi, kes arvuti haaravad ning sellega tegelema hakkavad - mõned neist siis asjalikult ning mõned mitte just nii asjalikult.
Täna on mul ainult viis tundi, lahutada praegune tund, siis on 4. Ehk siis hollandi kirjandus, matemaatika, füüsika ning hollandi keele eksami lisatund minu mentorilt (=klassijuhatajalt).
Täna hommikul ärkasin väsimusega, kuid koolis olin juba 15 minutit enne tundide algust ning rattaparkla kooli ees oli peaaegu nagu Sahara kõrb - tühi ning igav. Viimasel ajal olen veidi väsinud ning on natukene kurb-rõõmus tunne: ühest otsast tahaksin juba tulla tagasi Eestisse ning oma Eesti pere ning sõpru juba näha, kuid teisest otsast ei taha oma Hollandi pere, Hollandi sõpru ning Hollandi keelt maha jätta.
Järgmisel nädalal ei pea ma neljapäeval ega reedel kooli minema, kuna taevaminemispühade tõttu on Hollandis need kaks päeva alati vabad. Ei oska veel öelda, mida me perega ette võtame, kuid mingid plaanid meil juba on.

Sirvisin oma blogi ning avastasin, et mul nii palju postitusi siin ei olegi - seega peaks seda tühimikku vast täitma ning lähitulevikus aktuaalseid Hollandi poliitikasündmusi mainima, kuna need on muidugi väga olulised muutused, mis toimunud on. Aga sellest järgmine kord, kui oma blogisse kirjutamiseks aega leian.

Reede + pühapäev = Flevoland

Reedehommikul ärkasin varakult, kuna olime juba plaaniks sättinud, et minna linna nimega Urk. Nimelt oli see linn varem saar ning sinna oli võimalik pääseda ainult paadiga. Alates aastast 1942 aga võib inimjalg sinna igast maismaaküljest ilma paadita lihtsalt sisse jalutada. Sealsed inimesed ütlevad siiski endiselt, et nad elavad Urk’i peal, mitte Urk’is.

Kui käia Urkis ringi, on võimalik näha kalurielamuid ning sadam, mis siiamaani väga aktiivne on (Urk’is on Hollandi kõige suurem kalatehas). Urki linna lipul ja vapilgi on sümboliseeritud kala.  Samuti võib seda nimetada kõige usklikumaks Hollandi osaks, kuna pea iga linna kodanik on kiriku liige.

Lennufoto Urk’ist (allikas: internet)

Tüüpiline Urk’I kalurielamu

Kalasadam

Ilusate ilmadega müüakse tänavatel sellistes vankrites heeringat. Kahjuks meie linnavisiidil ilm kuigi kaunis ei olnud

Täna käisime tulpe vaatamas, mis samuti üheks Hollandi sümboliks on. Algul oli plaan minna Keukenhoffi, kuid pikemalt uurides avastasime, et on lähemalgi üks koht, kus veel rohkemgi tulpe leida on. Kõigepealt umbes 40 minutit autosõitu ning olimegi kohal, valmis alustama 91.8 kilomeetrist teekonda ümber nende võrratute lillede. See oli väga võrratu. Vahepeal laius tee kõrval lausa kilomeetritepikkune tulpide peenar, kõiksugustes kirevates värvides ning uskumatult palju hulk. Kahjuks, kuna täna on viimane päev, mil teekond lahti oli, olid mõningad tulbid juba lõigatud.

Siin aga mõned pildid siis vaatest, mis meile nii autoaknast kui ka jalutades avanes… seega jagan teiega minimaalset osa sellest:

Seejärel läksime tulbikeskusesse, mille juures erinevaid tulbisorte ning nende nimetusi saime võrrelda ning nägin filmi, kuidas tulbisibulatest sellised lilled arenevad ning milleks neid hiljem kasutada saab. Tulbiaiast siis minu lemmikud:

 

 

Nii mõnelegi tuttav nimi Aleksandr Puškin

Ning lõpetuseks pilt lillemeres, et oleks väikest aimugi, kui suured need tulbipõllud on:

Praegusega siis on mul vaheaeg läbi, homme jälle kooli, nagu alati. Ehk siis: viimane õppeperiood, viimased pingutused ning kahe kuu pärast olengi jälle Eestis (täpsemalt 4. juuli)

Ülejäänud jutud järgmise korrani : )