Jõudmas lõpule

Eile oli minu ärasaatmispidu, siiamaani kõige parem pidu minu elu jooksul ning ühelgi teisel peol ei ole nutnud ma nii palju kui eile.

Tänu mu kallile vahetusperele, naabrimeestele ning sõpradele-sõbrannadele toimus mul väga suurepärane pidu. Igaüks pidas kas siis lühema või pikema kõne, aga kõik läks täiesti hinge. Samuti käisid mu peol ka mõned õpetajad: füüsika, keemia, hollandi keele õpetaja ning õpilastekoordinaator. Kõigilt sain suurepärased ning ilusad mälestused kaasa, kingitusi ning kaardikesi.

Väga raske on kõigiga hüvasti jätta, kuna ma olen harjunud kõiki igapäevaselt nägema, kõike nendega jagama ning olla samuti osakene nende elust. Annemarijni, ühe sõbranna kõne, oli väga liigutav: nimelt rääkis ta oma kõnes, kuidas just mina olin teda edasi aidanud ning minu näitel saanud julgust ning oskust eelkõige iseennast usaldada ning teha seda, mis endale meeldib.

See on väga liigutav, kuulda enda kohta niivõrd positiivset tagasisidet. See tekitab esiteks superhea enesetunde ning lisaks sellele tõstab veel omakorda julgust ning uhkust, sest tean, et olen midagi head teinud mitte ainult endale, vaid ka ennast ümbritsevale.

Kolmapäeval jätsin ka hüvasti vabatahtlikutöökohaga ning viisin igale kaastöötajale ning 4. korruse elanikule roosi kaardikesega:

Sel päeval oli meil väike viimane kõnelus ka vabatahtlikekoordinaatoriga ning tema ning kaastöötajate poolt sain väga ilusa meene – saunalina haigla logoga ning karbitäie komme. Kõik on lihtsalt nii armas ning kena neist.

Mu vahetusvanemad, sõbrannad-sõbrad, kõik ütlevad, et nad on minu üle uhked. See tekitab suurepärase tunde ning seetõttu saan isegi enda üle olla uhke, sellena, kes ma olen ja kelleks olen kujunenud.