Vaba tund koolis

T2na siis minu esimene postitus mu blogisse minu kooli mediatheekíst. Ma juba vabandan ette, et mul t2pit2hti ei ole ja kopeerimiseks pole parajalt aega. T2nane p2ev n2gi v2lja selline:
1. Keemia - tunnen ennast targana, kuna saan nii mitmestki asjast paremini aru kui mu klassikaaslased .. seet6ttu saan neid ka aidata ja aitamisetunne on alati tore ja l6bus.

2. Hollandi keel - pidime lugema j2rjekordset raamatut hollandi keele jaoks, mille saime valida nimekirja kirjanike seast. Valisin raamatuks Tessa de Loo - De tweeling .

Raamatu teemaks on sakslastest kaksikud, kes on lapseeas yksteisest lahutatud, kuna nende barbaritest vanemad surid haiguse tottu. Parajasti on algamas II maailmas6da. Yks kaksikutest pannakse tootama talus, loomi toitma, piima lypsma ja muid talutoimetusi tegema ning teine saadetakse Hollandisse kasupere juurde.

Raamat on v2ga 2revust ja emotsioonetekitav, nii palju kui ma seda lugenud olen. (u 70 lehekylge 400st)

3. Vaba tund, ent 5 6pilast ehk mina Mirjam, Niek, Martijn ja Ruben olime otsustanud selle ajal teha saksa keele suulist ettekannet. Hinde saame teada hiljem, aga ma tundsin, et mul v2ga kohutavalt ei l2inudki.

4. Mentori tund. palju ei teinud, analyysisime erinevaid arvamusi ning k2itumisi.

Praegu on siis k2imas saksa keele tund, millesse ma ei ole kohustatud minema, kuna tegin suulise osa vaba tunni ajal. Ma vabandan, et mu postitus nii poolik ja veider on. Ja ma ikka yritan teile siia kirjutada, kui midagi erilist v6i huvitavat toimumas on. :) 

Nyyd veel religioon, vaba tund ning yhiskonna6petus tulekul. Doei!

Minu klass

Ning mind te juba ju teate:

Kahjuks on klassifotodelt puudu üks poiss – nimelt Jos, kuna ta ei ilmunud vist õigel ajal õigesse kohta. Aga jah, see on mu klass: kõik nii toredad ja vahvad. Koos-klassipildil on minu ühiskonnaõpetuse õpetaja : )

Ilusat isadepäeva!

Täna on vist esimene isadepäev mu elu jooksul, mil ma oma issit ei näe.

Kaunist isadepäeva, kallis isa! ♥

.. kui mina veel väikene olin.

 

Täna täitus ka ühtlasi minu kolmas kuu Hollandis :)

Paljustki

Oh, kuidas sajab korraga sündmusi kaela.

Reedel pidasin viimases tunnis ehk geograafias Eesti kohta presentatsiooni ning sain kahekordse aplausi omanikuks!

Eile oli nimelt 11.11.11-päev.

11 novembril käivad nimelt Hollandis ukselt uksele Sint Maarten-lapsed, kellel käes latern, laulavad laulukese ning seejärel saavad kommi. Traditsioon sarnaneb mardipäevaga, kuid lapsed ei pea selleks nii palju vaeva nägema (käiakse ringi täiesti igapäevaste riietega).

Sint Maarten’i laul:

Sint-Maarten, Sint-Maarten, de koeien hebben staarten.
De meisjes hebben rokjes aan. Daar komt Sint-Martinus aan.

(Püha Maarten, Püha Maarten. Lehmadel on sabad.
Tüdrukutel on seelikud seljas. Sealt tulebki Püha Martinus!)

Vabandan kehva video kvaliteedi pärast ning et tule unustasin süüdata. Ukse avaja on Marie-Janneke.

Lisaks sellele jälgisin poolt Iiri-Eesti mängu. Kahetsusväärne küll Eestile, et 0:4 kaotasid. Täna võib kõikjal näha kohtuniku-viha kommentaare ning naljapilte.

Täna 12.11.11

Täna oli siis see kauaoodatud päev. Nimelt tuli Sinterklaas täna Hollandisse, paadiga Hispaaniast, alguses oli küll draama, et on Zwarte Piet’id ära kaotanud, kuid nemad ilmusid hiljem väikeste paatidega ning müsteerium oli lahendatud.

Samuti oli tänasel päeval YFUnl organisatsiooni keeletest Hollandi linnas nimega Amersfoort. Tundus raske ning seda ta muidugi oligi – nimelt oli tegu testiga, mis pistetakse ka nina ette välismaalastele, kes tahavad Hollandis ülikoolis õppida (ning on saanud üheaastase hollandikeelehariduse). Seega pidigi test keeruline olema. Esimene osa – kuulamine, teine osa – kirjutamine, kolmas osa – lugemine ning neljas osa – kõnelemine. Kõnelemise eest sain juba ka vastukaja, nimelt öeldi, et ma räägin (homme juba) kolme kuu kohta juba suurepäraselt. Ülejäänud testi tulemused saan kätte järgneva kahe nädala sees.

Ja erilise tähelepanuga Sandrale, see on minu hostkoer Shailo:

Hinded eksamitel

Trummipõrin. Pliiatsi süsi murdub pingest paberile… ah, las ta olla, pole vaja mingit pinget üles kruvida. Kuna tegin kõik testid hollandi keeles, oli see muidugi keeruline ja veidi madalam klassi keskmistest. Kuid ime puhul, igas aines oli keegi, kes minust madalama hinde sai.

Hinded olid mulle iseendalegi üllatuseks, et nii kõrgeks kujunesid. Aga hea üllatus :)

Minu hinded (tuletan siinkohal meelde siinse hinnetesüsteemi 1-10, 10=parim)

Godsdienst – religioon
 6,6
Scheikunde – keemia
 4,4
Aardrijkskunde – geograafia
 4,4
Wiskunde B - matemaatika B
 7,3
Natuurkunde – füüsika
 5,3


Ning tsitaadid:

Religiooni õpetaja: “Brita, Sa oled super!”
Keemia õpetaja: “Brita on minu kangelane.”
Geograafia õpetaja: “Komplimendid Sulle, Brita!”
Matemaatika õpetaja: “Väga hästi tehtud!”
Füüsika õpetaja: “Ma ei usu oma silmi, kuidas Sa nii hästi juba keelt oskad, et nendele küsimustele vastata?!”

Mauro wil blijven

Ühest aktuaalsest teemast siin, Hollandis viimaste nädalate jooksul:

Mauro Manuel

Mauro sündis 18. novembril 1992 Angolas. Aastal 2002 pani Mauro ema 10-aastase poisi üksinda lennuki peale, mis suundus Portugali. 2003 kolis ta Hollandisse. Poole aasta pärast kuulutati ta ‘saatjata alaealiseks varjupaigataotlejaks’. Ta paigutati kasuperesse linnas nimega Budel ning elas seal oma vanemate Hans Marijanovic’i ja Anita Mandigers’i juures.
Mauro sai esialgse elamisloa aastal 2007, tema elamisluba aegus 2009. aastal artikli 8 alusel Euroopa inimõiguste konventsioonis ja Hollandi Riiginõukogu otsustas lõplikult 20. mail 2011 mitte kirjutada uut taotlust. Kuid Mauro tunneb, et on hollandlane ja ta tahab alaliselt Hollandisse elama asuda.
Oktoobris 2011, nüüd, on teema ülimalt aktuaalne, kuid parlament ei võta tavaliselt hääletamisele üksikjuhtumeid. Lisaks sellele ei saa Mauro taotleda ka õppimisviisat, kuna ta õpib madalamal levelil, kui nõutud.


Maurol on tema Twitteri- kontol üle 13 000 toetaja, Facebookis ligikaudu 800 ning Hyves'is 2600 toetajat.

Mina isiklikult arvan, et pildid temast on küll väga südantsulatavad, aga seadus on seadus ning seda peab täitma.

Videomaterjali:

Demonstratsioon Den Haag’is inimeste poolt, kelle arvates peab Mauro Hollandisse jääma:

Igapäevane detailsus, eranditega. Kooliminek

Hommik. Kell on 6.43. Avan silmad ning mõtlen, kas näen und või olen juba ärkvel. Hetkel, mil jõuan järeldusele, et olen ärkvel, kuulen ukselingi klõpsatust ning süttib laelamp ning uks sulgub taaskord. Leban veel 26 sekundit soojas ning pehmes voodis, seejärel viskan end istukile kaheks sekundiks ning seejärel tõusen istukile, valin hoolikalt kapist rõivad, millesse aeglaselt riietun. Haaran hambaharja, läätsekonteineri ning silmapliiatsi ning kõnnin 4 sammuga vannituppa.
Tõmban nööri ning süttib lambike vannitoa laes. Esiteks avan vasakpoolse, sinise korgiga läätsekonteineri poole, võtan läätsepinsettidega läätse vedelikust ning istutan selle endale silma. Sama kordan ka parempoolse, roosa korgiga läätsekonteineri poolega. Vaatan endale silma ning tõden, et ma olen ärkvel.
Võtan oma roosa hambaharja, haaran hambapastatuubi ning pigistan harjaste peale veidi suurema kui hernetera suuruse koguse pastat. Pesen hambaid ja mõtlen inspiratsioonist, mille hiljem koos suuloputusveega kraanikausist alla sülitan. Värskendan enda nägu jääkülma veega ning seejärel tupsutan selle taaskord pehme käterätikuga kuivaks. Võtan silmapliiatsi ning kujundan endale silma kontuurjooned, kuna mulle meeldib, kui mu silmad intensiivsed on – järjekordne võimalus mind ennast väljendada minu väljanägemise järgi.

Astun vannitoast välja ning 4 sammu tagasi oma tuppa. Seinakell näitab 7.03. Kammin mõtiskledes oma juukseid ning proovin punuda iseendale kalasaba, mis otse loomulikult ebaõnnestub. Jätan oma juuksed tavapärasesse solgus asendisse. Järjekordne intensiivne pilk peeglisse ja kui veendun, et olen end kasinud piisavalt, et minna kooli, lõpetan silmside iseenda peegelpildiga. Voldin kokku oma voodi ning võtan arvutitooli pealt oma koolikoti, mille olen eelmisel päeval valmis pakkinud. Kontrollin veel igaks juhuks sisu üle, et oleks olemas kõik, mida vaja on, kuigi ilmselt päeva jooksul selgub, et mul pole siiski kõik vajalik kaasas.
Kolm sammu trepini, 13 trepiastet. Asetan koolikoti koridori ning astun sisse elutuppa, mis on ühtlasi ka söögituba. Kell söögitoa seinal näitab 7.20. Minu jaoks on asetatud lauale taldrik, nuga ning klaasitäis joogijogurti taolist jooki ning rull väikesi kilekotte. Rebin rullist ühe kilekoti ning asun endale lõunasööki tegema. Otsustan ühe juustusaia kasuks ning pistan selle kilekotti, teen peale topeltsõlme. Seejärel valmistan endale hommikusöögi: singisai, hagelslagi sai ning moosiküpsise. Olles selle kõik ära söönud, otsustan valmistada veel ühe moosiküpsise ja seda ma teen. Närin küpsist ning vaatan telekast hommiku-uudiseid. Räägitakse paljust, eelmisel õhtul toimunud EMA’st näiteks ning taaskord Kreeka rahakriisist.. sest nüüd pead sina, tema ja mina, kõik peame Kreekale raha maksma toetuseks.
Võtan kilekotti pakitud juustusaia, küpsise, väikse tahvlikese šokolaadi ning pudelitäie jahedat kraanivett ning astun koridori, pakin toidu oma koolikotti. Kell on 7.45. Käin kiirelt tualetis. Panen selga oma jope ning peagi ulatab mu vahetusisa mu jalgratta võtme ning lausub: “Veel plezier op school vandaag”*. Vastan “dankjewel”** ning astun uksest välja. Ukse peal hõikan “doei”*** ja astun 6 sammu jalgrattani.
Klõpsatusega avaneb jalgrattalukk, kui pistan võtme sellesse ja keeran veidi vasakule. Hüppan jalgratta selga ning vajutan jalgadega kordamööda pedaalidele ning suundun C1000 supermarketi poole, kus mind ootamas sõbranna Annemarijn, kellega oleme kokku leppinud, et sõidame koos kooli.
Juba ta ongi seal mind ootamas, kell on 7.49. Olen ühe minuti varem kohal, kuid sellest pole tolku. Täpselt ajas, nagu ikka. Arutame nädalavahetusest, mida tegime ja kuidas öine uni oli. Räägime jutte, naerame. Ja sõidame ikka seda sama teed mööda, nagu alati. Jõuame kooli juurde, leiame parkimiskoha enda jalgratastele, keeran taaskord võtit veidi vasakule, nuppu alla lükates ning võtan võtme välja. Nüüd on jalgratas lukus. Kõnnime mitukümmend sammu kooli ukseni ning avame jahedate sõrmedega kooli ukse.

Olen lõpuks koolis. Kell on 8.04.

*Veel plezier op school vandaag - Palju edu täna koolis.
**Dankjewel - Aitäh!
***Doei - Tšau!

Väljakukkumiste nädal

Esimene nädal tagasi koolis pärast pikka ja mõnusat vaheaega. Tunniplaan on endiselt seesama.
Esmaspäev
5 tundi, hollandi keeles alustasin kolumni kirjutamist teemal, et miks eelistavad inimesed moodi tervisele (eriti sügisel). Füüsikas sain teada eksamihinde, milleks oli 5,3 ning õpetaja pidi end peaaegu põhjatuks imestada, et ma selle nii heale hindele suutsin teha ja hollandi keeles. Siinjuures märgin ära, et osadel klassikaaslastel oli ka minust madalam hinne. Siis imestasin ma endalgi katuse kohalt ära.

Teisipäev
Viimane tund, ühiskonnaõpetus jäi ära ning seetõttu sain 2 tundi varem koju. (total 6 tundi koolis) Hollandi keele jaoks kirjutasin raamatu “Phileine zegt sorry” kokkuvõtte (mille pidin läbi lugema ja õnnestus edukalt:)) Saksa keeles oli tõlketöö saksa keelest hollandi keelde. Mentoritunnis ehitasime plastiliinist ja karvastest traatidest, sädelevast liimist ja igasugustest muudest jubinatest pargi minimudeli ning seejärel analüüsisime meeskonnatööd. 

Kolmapäev
kaks viimast tundi, geograafia ja keemia kukkusid välja ning sain taaskord 2 tundi varem koju (jällegi totaal 6 tundi). Kehalises kasvatuses oli üle pika aja sisetund. CKV referaadi Kreeka mütoloogia kohta andsin õpetajale. Kunstis joonistasime päikseprillidega pealuu proportsioone.

Neljapäev
Viimane tund kukkus välja, seega jälle 2 tundi varem kodus (6 tundi totaal).
Saksa keele jaoks pidime läbi lugema raamatu “Die Verwandlung”, millest mitte midagi aru ei saanud, kuid pärast inglisekeelse kokkuvõtte lugemist sain veidi pihta. Oli raamatutest, pool sellest saksa keeles, pool hollandi keeles. Minu jaoks on saksa keel juba raskem kui hollandi keel, üllatav!

Reede
Viimane tund kukkus välja, seega oli totaal 7 tundi.
Kunstis joonistasime mehe pea proportsioone, matemaatikas sain uuest teemast järsku ära ning sain ka eksami hinde teada, 7,3. Kehalises kasvatuses mängisime viiekesi sulgpalli.. Kuidas? Ühelpool võrku 3 inimest, teisel pool 2. Üks servib ning jookseb pärast lööki teisele poole võrku, et pärast teise kahte lööki jälle üks löök sooritada. Jooksmine oli väsitavam kui mäng ise, aga lõbus.

Ja oligi järjekordne koolinädal läbi. Täna(laupäeval) käisime Hoogeveen’is, lähedalasuvas linnas patat met mayo söömas ning poodidesse kiikamas. Sealne šoppamiskeskus on mõnus, mugav, sisukas ning sotsiaalne (=gezellig).

Üllatus tuli ka: vanaema kiri, mis oli jällegi väga armas. Ainult üks probleem oli: Mu vanaema oli ilmselt unustanud ümbrikule majanumbri kirjutada, milleks on 70.. seetõttu oli postimees terve tänava 69 maja uksekella helistanud ning neilt küsinud, et “kas siin elab Brita Siimon?” ning lõpuks 70ndast majast jaatava vastuse saanud. Terve aadress on oluline!