Lumeta jõulud

24. detsembri varajasel lõunapoolikul ärkasin üles ning alustasime vahetusisaga jõulusalati valmistamist. Nimelt on tegemist liha-kartuli-pärlsibula-kala-tomati-kurgi-munasalatiga, mis supermaitsev on:

Seejärel märkasime, et üks ninja-jõuluvana oli jätnud meie rikkalt ehitud jõulupuu alla kingitused, avasime need. Väga vinged kingitused olid! :) Minu ja Marie-Jannekese kingitused:

Ning õhtul võrratu gourmet-toit:

Esimene jõulupüha ning teine jõulupüha möödusid samuti rahulikult, vaatasime telekast saksakeelse kanali pealt näiteks Mozarti eluloofilmi ning igasuguseid erinevaid jõuluprogramme.

Jõulud on ju saabunud..

Kauneid jõule! :)

Eksaminädal 1

Jälle on käes eksamiperiood, nimelt 16. detsember kuni 23. detsember. Siin on siis mu eksamite tunniplaan:
Reede 16. detsember
Matemaatika 80 min
Saksa keel 100 min
Esmaspäev 19. detsember
Keemia 80 min
 Hollandi kirjandus 80 min
Teisipäev 20. detsember
Füüsika 80 min
 Hollandi keel 80 min
 Geograafia 80 min
Kolmapäev 21. detsember
Religioon 80 min
Neljapäev 22. detsember
Eksameid ei toimu, toimub kersttoernooi ehk jõuluturnee, neljandad klassid (nagu minagi) mängivad võrkpalli. Ehk siis kokku tulevad kõik, MAVO, HAVO ja VWO klassid ehk siis palju-palju inimesi ja igast klassist mitu tiimi. Mina olen tiimis nimega V4a3 : )
Reede 23. detsember
Inglise keel: lugemine 80 min
ning pean veel järele tegema ühiskonnaõpetuse töö, mis haiguse tõttu tegemata jäi.
Pärast reedet saan hakata nautima oma kahenädalast vaheaega! Alustades kohe ilusa jõulupäevaga. Huvitav, kas siin tulevad sel aastal valged jõulud, kuna siin pole veel ühtki lumekribugi nähtud?

Kuidas kulgeb ning varajased jõuluettevalmistused

Kolmapäeva õhtul jäin haigeks. Ilmselt oli põhjuseks kliimatingimused ning see, et igal hommikul ja pärastlõunal pean sellise jahedusega jalgrattaga sõitma, kuna ma sellega harjunud ei ole. Nimelt tabas mind peavalu ning toiduisutus. Pea oli samuti kui vatti täis. Terve neljapäevase päeva lamasin voodis, magasin, loendasin lambaid ning ladusin peas riime üksteise järele. Reede hommikul tundsin ennast juba hästi ning lõunaks olin juba oma põskedele puna tagasi saanud. Juba samal õhtul käisin Annemarijni sünnipäevapeol, mis oli ühtlasi ka Sinterklaas-pidu. Oli väga lõbus ning naeruküllane:

Vasakult: Mina, Elles, Annemarijn, Merlinde, Christa ning Lisette.

Laupäev oli tüüpiline kodune päev, natukene lugemist, natukene koduseid ülesandeid, natukene filmimaailma, suurt erilist ettevõtmist ei toimunud.

Täna on pühapäev, kuid ühtlasi üks väga töökas päev. Nimelt tegime elutoa jõuluseks ning see võttis umbes 7 tundi aega. Kell 11 tormasin pidžaamade väel voodist välja, et alustada jõulukülakese ehitamist. Igasugused minimajad, kirik, inim-nukukesed, lambikesed, karussell, liuväljak, raudtee.. väga palju erinevaid elemente. Lisaks sellele ehitasime "mäe" ning katsime "maa" muruga ning kuna mu pere on kristlik, siis ka talli ning nukud, mis kujutavad koos jeesuslapse sündi. Lõpptulemus: (peate peanupukest veidi keerama)

Ja pilte sellestsamast:

Ning lõpuks sai ka kapist välja tõmmatud kuusepuu, mis sai suure vaevaga ehitud. (Panin imeks, et nõnda palju ehteid riputatakse kuusele külge.. aga lõbus oli):

Homme jälle kooli ning eks näis, mis nädal toob. : )

Tõhus teisipäev

Täna väljastas siis ajaleht Sakala ühe artikli,

Hollandis õppivale Britale tõi kinke Sinterklaas. 6. detsembri paberversioonil on terve artikkel! : )

Ja kuulsin, et Eestis juba lund sajab.. no edu teile, aga siin sain kõigest sahmaka vihma osaliseks, kui koolist jalgrattaga kohu sõitsin, hiljem olin läbimärg ning võrratu tunne oli soojad riided selga tõmmata ning mõned sekundid leiba luusse lasta ja soojust nautida.

Eesti on tõeline it-maa. Ma tunnen end siin kasulikuna ning olen pere isiklik it-tehnik, kuna peaaegu kõik probleemid saan lahendatud. Naljakas, ent arusaadav, kuna olen ju lõpuks siiski it-maa võsuke.

Homne päev ehk kuidas meie juba tähistasime Sinterklaasi

Täna on küll 4. detsember, kuid meie perel on juba Sinterklaas tähistatud. Algas see juba nimelt 26. novembril, laupäevaõhtul, mil tiristas meie uksekella vana pika valge habeme, punakate riiete ning uhke kullast sauaga. Tema sisse kutsumiseks pidime laulma:

Seejärel astus vana sisse, tutvustamist vajamata ning mainis, et oli Zwarte Piet’i ära jõudnud kaotada. Seejärel paluti mul kui “tublil väikesel lapsel” laulda mõnda Sinterklaasilaulu, minu valikuks osutus see laul:

Seejärel algas kingitusesadu. Mina, Marie-Janneke, Silke, Mina, Silke, Marie-Janneke, vahepeal ka mõni ‘papa’ või ‘mama’.. niimoodi see jätkus. Ka laua peal jätkus maitsvat martsipani ning küpsiseid kuuma kakao kõrvale. Peagi aga said Sinterklaasi meie pere kingitused otsa ning väljus järgmiste perede juurde, et 6. detsembril ikka Hispaaniasse tagasi saaks minna.

Selle nädala laupäeval käis Sinterklaas meil veel ühe korra, ilmselt sest me olime nii head lapsed olnud ning õigele kuupäevale on see lähemal ka. Seekord oli ta aga kiire: tiristas uksekella, jättis kaks kotti kingitusi ukse taha ning seejärel pages minema. Meie ülesanneteks oli siis kingitused kõigi vahel ilusasti ära jaotada. Marie-Janneke, Silke, Marie-Janneke, Brita, Mama, Brita, Papa, … niimoodi see läks ja kotil põhja ei paistnud, kuna pakikesi aina tuli ja tuli. Segamisi Sinterklaasi pakikestega andsime üksteisele ka oma loosipakid ning surprised (midagi ise valmistatut)… trummipõrin. Kes kellelt mille sai?
Mina sain oma vahetusemalt armsad käevõrud ning roosa paberist põrsa.
Marie-Janneke sai Silkelt küünelakid, juukseharja ning kasti ajaleheribadega.
Silke sai Marie-Jannekeselt küünelakid ning juukseharja (nad olid kokku leppinud) ning kasti, mis nägi välja nagu mobiiltelefon.
Vahetusema Jaqueline sai vahetusisalt Henkilt uued kuumaalused lauale ning suured paberist päikseprillid.
Vahetusisa Henk sai minult maailmaajaloo atlase ning isekootud sooja paksu salli.

Peagi lõppesid lõpmatustki kotist kingid, ning mahutanud oma kingitusekuhja kilekotikestesse, alustasime meie, kolm õde teekonda üleskorrusele, et kõik õigele kohale paigutada.

Otsustasin ka sellest  pöörasusest pilti teha, mis ma kõik kahe Sinterklaasi päeva peale kokku sain:

Alustan vasakult ja tagant: pikk pidžaama, paberist põrsas, 4 lõhnaõli, deodorant, küünelakieemaldaja, meigikott, spetsiaalne juukserätik, sinterklaasi ja zwarte piet-nukuke, küünekuivataja, sall, müts, kindad, 5 paari sokke, šokolaaditäht (S nagu Siimon, kuna B tähte ei olnud), 10 küünelakki, 4 käevõru, lauvärvipaletid, puuder, 1 huuleläige ning 3 ripsmetušši.

Ja mis selle peale mu vahetusõde ütles: “Ära muretse kinkide paljususe pärast, jõulud pole veel olnud!” Siis ma tõsiselt mõtlesin, kuidas ma selle kõik pean endale kunagi kaasa mahutama kohvrisse. Vau.

Ma armastan Sinterklaasi traditsiooni <3

Palju head kuhjaga

Eile oli üks väga tegus ning huvitav päev. Nimelt kuna olin saanud kultuuritunnist tasuta pileti Noord Nederlands Orkest kontsertile, läksin ma otse loomulikult kohale. Tavainimene sai nimelt sellist rõõmu 26 euro eest.

Kontsert algas kell 20.15. Sättisin end istuma üsna ette. Programmi ma ennem uurinud ei olnud, seega pidi repertuaar olema mulle üllatuseks. Teemaks oli ülevoolav armastus. Mängiti klassikalist muusikat ning dirigendiks oli maailmakuulus Stefan Asbury, kes räägib vaid kaht keelt – inglise keelt ning muusikakeelt.
Mida mängiti: Richard Wagnerit, Sergei Prokofjev’i ning Arvo Pärti. See viimane oli mulle tõeliseks (positiivseks) üllatuseks ning tekitas suure tunde, et eestlane ei olegi nii ülipisike tikutoosirahvus. Nimelt kanti ette Arvo Pärdi ligikaudu 24-minutiline Stabat Mater, Sergei Prokofjevi emotsionaalseimad osad Romeo ja Julia-balletist ning Richard Wagneri “Tristan und Isolde”. Kokkuvõttes oli kaunis. Ma ei ole vist kunagi orkestrit niimoodi lives kuulanud, see oli lihtsalt võimas. Kõik see kokkukõla ning heli.. kaunis, isegi kui arvesse võtta fakti et klassikaline muusika pole kunagi mu lemmikute hulka kuulunud ning erineb mu muusikamaitsest täielikult.

Stefan Asbury

Täna sain teada oma YFU Hollandi keeletesti tulemused. Minu testi pealmine leht nägi välja selline:

“Heel erg goed. Ik ben trots op jou!” – “Väga-väga hea. Ma olen su üle uhke!”
ning skoor “uitstekend” – suurepärane; silmapaistev

Selle puhul tegin oma vahetusperele välja ühe appelvlap’i. Ehk lihtsa eesti keelse sõnaga, õuna-kaneelikoogi. Super!

Vaba tund koolis

T2na siis minu esimene postitus mu blogisse minu kooli mediatheekíst. Ma juba vabandan ette, et mul t2pit2hti ei ole ja kopeerimiseks pole parajalt aega. T2nane p2ev n2gi v2lja selline:
1. Keemia - tunnen ennast targana, kuna saan nii mitmestki asjast paremini aru kui mu klassikaaslased .. seet6ttu saan neid ka aidata ja aitamisetunne on alati tore ja l6bus.

2. Hollandi keel - pidime lugema j2rjekordset raamatut hollandi keele jaoks, mille saime valida nimekirja kirjanike seast. Valisin raamatuks Tessa de Loo - De tweeling .

Raamatu teemaks on sakslastest kaksikud, kes on lapseeas yksteisest lahutatud, kuna nende barbaritest vanemad surid haiguse tottu. Parajasti on algamas II maailmas6da. Yks kaksikutest pannakse tootama talus, loomi toitma, piima lypsma ja muid talutoimetusi tegema ning teine saadetakse Hollandisse kasupere juurde.

Raamat on v2ga 2revust ja emotsioonetekitav, nii palju kui ma seda lugenud olen. (u 70 lehekylge 400st)

3. Vaba tund, ent 5 6pilast ehk mina Mirjam, Niek, Martijn ja Ruben olime otsustanud selle ajal teha saksa keele suulist ettekannet. Hinde saame teada hiljem, aga ma tundsin, et mul v2ga kohutavalt ei l2inudki.

4. Mentori tund. palju ei teinud, analyysisime erinevaid arvamusi ning k2itumisi.

Praegu on siis k2imas saksa keele tund, millesse ma ei ole kohustatud minema, kuna tegin suulise osa vaba tunni ajal. Ma vabandan, et mu postitus nii poolik ja veider on. Ja ma ikka yritan teile siia kirjutada, kui midagi erilist v6i huvitavat toimumas on. :) 

Nyyd veel religioon, vaba tund ning yhiskonna6petus tulekul. Doei!

Minu klass

Ning mind te juba ju teate:

Kahjuks on klassifotodelt puudu üks poiss – nimelt Jos, kuna ta ei ilmunud vist õigel ajal õigesse kohta. Aga jah, see on mu klass: kõik nii toredad ja vahvad. Koos-klassipildil on minu ühiskonnaõpetuse õpetaja : )

Ilusat isadepäeva!

Täna on vist esimene isadepäev mu elu jooksul, mil ma oma issit ei näe.

Kaunist isadepäeva, kallis isa! ♥

.. kui mina veel väikene olin.

 

Täna täitus ka ühtlasi minu kolmas kuu Hollandis :)

Paljustki

Oh, kuidas sajab korraga sündmusi kaela.

Reedel pidasin viimases tunnis ehk geograafias Eesti kohta presentatsiooni ning sain kahekordse aplausi omanikuks!

Eile oli nimelt 11.11.11-päev.

11 novembril käivad nimelt Hollandis ukselt uksele Sint Maarten-lapsed, kellel käes latern, laulavad laulukese ning seejärel saavad kommi. Traditsioon sarnaneb mardipäevaga, kuid lapsed ei pea selleks nii palju vaeva nägema (käiakse ringi täiesti igapäevaste riietega).

Sint Maarten’i laul:

Sint-Maarten, Sint-Maarten, de koeien hebben staarten.
De meisjes hebben rokjes aan. Daar komt Sint-Martinus aan.

(Püha Maarten, Püha Maarten. Lehmadel on sabad.
Tüdrukutel on seelikud seljas. Sealt tulebki Püha Martinus!)

Vabandan kehva video kvaliteedi pärast ning et tule unustasin süüdata. Ukse avaja on Marie-Janneke.

Lisaks sellele jälgisin poolt Iiri-Eesti mängu. Kahetsusväärne küll Eestile, et 0:4 kaotasid. Täna võib kõikjal näha kohtuniku-viha kommentaare ning naljapilte.

Täna 12.11.11

Täna oli siis see kauaoodatud päev. Nimelt tuli Sinterklaas täna Hollandisse, paadiga Hispaaniast, alguses oli küll draama, et on Zwarte Piet’id ära kaotanud, kuid nemad ilmusid hiljem väikeste paatidega ning müsteerium oli lahendatud.

Samuti oli tänasel päeval YFUnl organisatsiooni keeletest Hollandi linnas nimega Amersfoort. Tundus raske ning seda ta muidugi oligi – nimelt oli tegu testiga, mis pistetakse ka nina ette välismaalastele, kes tahavad Hollandis ülikoolis õppida (ning on saanud üheaastase hollandikeelehariduse). Seega pidigi test keeruline olema. Esimene osa – kuulamine, teine osa – kirjutamine, kolmas osa – lugemine ning neljas osa – kõnelemine. Kõnelemise eest sain juba ka vastukaja, nimelt öeldi, et ma räägin (homme juba) kolme kuu kohta juba suurepäraselt. Ülejäänud testi tulemused saan kätte järgneva kahe nädala sees.

Ja erilise tähelepanuga Sandrale, see on minu hostkoer Shailo:

Hinded eksamitel

Trummipõrin. Pliiatsi süsi murdub pingest paberile… ah, las ta olla, pole vaja mingit pinget üles kruvida. Kuna tegin kõik testid hollandi keeles, oli see muidugi keeruline ja veidi madalam klassi keskmistest. Kuid ime puhul, igas aines oli keegi, kes minust madalama hinde sai.

Hinded olid mulle iseendalegi üllatuseks, et nii kõrgeks kujunesid. Aga hea üllatus :)

Minu hinded (tuletan siinkohal meelde siinse hinnetesüsteemi 1-10, 10=parim)

Godsdienst – religioon
 6,6
Scheikunde – keemia
 4,4
Aardrijkskunde – geograafia
 4,4
Wiskunde B - matemaatika B
 7,3
Natuurkunde – füüsika
 5,3


Ning tsitaadid:

Religiooni õpetaja: “Brita, Sa oled super!”
Keemia õpetaja: “Brita on minu kangelane.”
Geograafia õpetaja: “Komplimendid Sulle, Brita!”
Matemaatika õpetaja: “Väga hästi tehtud!”
Füüsika õpetaja: “Ma ei usu oma silmi, kuidas Sa nii hästi juba keelt oskad, et nendele küsimustele vastata?!”

Mauro wil blijven

Ühest aktuaalsest teemast siin, Hollandis viimaste nädalate jooksul:

Mauro Manuel

Mauro sündis 18. novembril 1992 Angolas. Aastal 2002 pani Mauro ema 10-aastase poisi üksinda lennuki peale, mis suundus Portugali. 2003 kolis ta Hollandisse. Poole aasta pärast kuulutati ta ‘saatjata alaealiseks varjupaigataotlejaks’. Ta paigutati kasuperesse linnas nimega Budel ning elas seal oma vanemate Hans Marijanovic’i ja Anita Mandigers’i juures.
Mauro sai esialgse elamisloa aastal 2007, tema elamisluba aegus 2009. aastal artikli 8 alusel Euroopa inimõiguste konventsioonis ja Hollandi Riiginõukogu otsustas lõplikult 20. mail 2011 mitte kirjutada uut taotlust. Kuid Mauro tunneb, et on hollandlane ja ta tahab alaliselt Hollandisse elama asuda.
Oktoobris 2011, nüüd, on teema ülimalt aktuaalne, kuid parlament ei võta tavaliselt hääletamisele üksikjuhtumeid. Lisaks sellele ei saa Mauro taotleda ka õppimisviisat, kuna ta õpib madalamal levelil, kui nõutud.


Maurol on tema Twitteri- kontol üle 13 000 toetaja, Facebookis ligikaudu 800 ning Hyves'is 2600 toetajat.

Mina isiklikult arvan, et pildid temast on küll väga südantsulatavad, aga seadus on seadus ning seda peab täitma.

Videomaterjali:

Demonstratsioon Den Haag’is inimeste poolt, kelle arvates peab Mauro Hollandisse jääma:

Igapäevane detailsus, eranditega. Kooliminek

Hommik. Kell on 6.43. Avan silmad ning mõtlen, kas näen und või olen juba ärkvel. Hetkel, mil jõuan järeldusele, et olen ärkvel, kuulen ukselingi klõpsatust ning süttib laelamp ning uks sulgub taaskord. Leban veel 26 sekundit soojas ning pehmes voodis, seejärel viskan end istukile kaheks sekundiks ning seejärel tõusen istukile, valin hoolikalt kapist rõivad, millesse aeglaselt riietun. Haaran hambaharja, läätsekonteineri ning silmapliiatsi ning kõnnin 4 sammuga vannituppa.
Tõmban nööri ning süttib lambike vannitoa laes. Esiteks avan vasakpoolse, sinise korgiga läätsekonteineri poole, võtan läätsepinsettidega läätse vedelikust ning istutan selle endale silma. Sama kordan ka parempoolse, roosa korgiga läätsekonteineri poolega. Vaatan endale silma ning tõden, et ma olen ärkvel.
Võtan oma roosa hambaharja, haaran hambapastatuubi ning pigistan harjaste peale veidi suurema kui hernetera suuruse koguse pastat. Pesen hambaid ja mõtlen inspiratsioonist, mille hiljem koos suuloputusveega kraanikausist alla sülitan. Värskendan enda nägu jääkülma veega ning seejärel tupsutan selle taaskord pehme käterätikuga kuivaks. Võtan silmapliiatsi ning kujundan endale silma kontuurjooned, kuna mulle meeldib, kui mu silmad intensiivsed on – järjekordne võimalus mind ennast väljendada minu väljanägemise järgi.

Astun vannitoast välja ning 4 sammu tagasi oma tuppa. Seinakell näitab 7.03. Kammin mõtiskledes oma juukseid ning proovin punuda iseendale kalasaba, mis otse loomulikult ebaõnnestub. Jätan oma juuksed tavapärasesse solgus asendisse. Järjekordne intensiivne pilk peeglisse ja kui veendun, et olen end kasinud piisavalt, et minna kooli, lõpetan silmside iseenda peegelpildiga. Voldin kokku oma voodi ning võtan arvutitooli pealt oma koolikoti, mille olen eelmisel päeval valmis pakkinud. Kontrollin veel igaks juhuks sisu üle, et oleks olemas kõik, mida vaja on, kuigi ilmselt päeva jooksul selgub, et mul pole siiski kõik vajalik kaasas.
Kolm sammu trepini, 13 trepiastet. Asetan koolikoti koridori ning astun sisse elutuppa, mis on ühtlasi ka söögituba. Kell söögitoa seinal näitab 7.20. Minu jaoks on asetatud lauale taldrik, nuga ning klaasitäis joogijogurti taolist jooki ning rull väikesi kilekotte. Rebin rullist ühe kilekoti ning asun endale lõunasööki tegema. Otsustan ühe juustusaia kasuks ning pistan selle kilekotti, teen peale topeltsõlme. Seejärel valmistan endale hommikusöögi: singisai, hagelslagi sai ning moosiküpsise. Olles selle kõik ära söönud, otsustan valmistada veel ühe moosiküpsise ja seda ma teen. Närin küpsist ning vaatan telekast hommiku-uudiseid. Räägitakse paljust, eelmisel õhtul toimunud EMA’st näiteks ning taaskord Kreeka rahakriisist.. sest nüüd pead sina, tema ja mina, kõik peame Kreekale raha maksma toetuseks.
Võtan kilekotti pakitud juustusaia, küpsise, väikse tahvlikese šokolaadi ning pudelitäie jahedat kraanivett ning astun koridori, pakin toidu oma koolikotti. Kell on 7.45. Käin kiirelt tualetis. Panen selga oma jope ning peagi ulatab mu vahetusisa mu jalgratta võtme ning lausub: “Veel plezier op school vandaag”*. Vastan “dankjewel”** ning astun uksest välja. Ukse peal hõikan “doei”*** ja astun 6 sammu jalgrattani.
Klõpsatusega avaneb jalgrattalukk, kui pistan võtme sellesse ja keeran veidi vasakule. Hüppan jalgratta selga ning vajutan jalgadega kordamööda pedaalidele ning suundun C1000 supermarketi poole, kus mind ootamas sõbranna Annemarijn, kellega oleme kokku leppinud, et sõidame koos kooli.
Juba ta ongi seal mind ootamas, kell on 7.49. Olen ühe minuti varem kohal, kuid sellest pole tolku. Täpselt ajas, nagu ikka. Arutame nädalavahetusest, mida tegime ja kuidas öine uni oli. Räägime jutte, naerame. Ja sõidame ikka seda sama teed mööda, nagu alati. Jõuame kooli juurde, leiame parkimiskoha enda jalgratastele, keeran taaskord võtit veidi vasakule, nuppu alla lükates ning võtan võtme välja. Nüüd on jalgratas lukus. Kõnnime mitukümmend sammu kooli ukseni ning avame jahedate sõrmedega kooli ukse.

Olen lõpuks koolis. Kell on 8.04.

*Veel plezier op school vandaag - Palju edu täna koolis.
**Dankjewel - Aitäh!
***Doei - Tšau!

Väljakukkumiste nädal

Esimene nädal tagasi koolis pärast pikka ja mõnusat vaheaega. Tunniplaan on endiselt seesama.
Esmaspäev
5 tundi, hollandi keeles alustasin kolumni kirjutamist teemal, et miks eelistavad inimesed moodi tervisele (eriti sügisel). Füüsikas sain teada eksamihinde, milleks oli 5,3 ning õpetaja pidi end peaaegu põhjatuks imestada, et ma selle nii heale hindele suutsin teha ja hollandi keeles. Siinjuures märgin ära, et osadel klassikaaslastel oli ka minust madalam hinne. Siis imestasin ma endalgi katuse kohalt ära.

Teisipäev
Viimane tund, ühiskonnaõpetus jäi ära ning seetõttu sain 2 tundi varem koju. (total 6 tundi koolis) Hollandi keele jaoks kirjutasin raamatu “Phileine zegt sorry” kokkuvõtte (mille pidin läbi lugema ja õnnestus edukalt:)) Saksa keeles oli tõlketöö saksa keelest hollandi keelde. Mentoritunnis ehitasime plastiliinist ja karvastest traatidest, sädelevast liimist ja igasugustest muudest jubinatest pargi minimudeli ning seejärel analüüsisime meeskonnatööd. 

Kolmapäev
kaks viimast tundi, geograafia ja keemia kukkusid välja ning sain taaskord 2 tundi varem koju (jällegi totaal 6 tundi). Kehalises kasvatuses oli üle pika aja sisetund. CKV referaadi Kreeka mütoloogia kohta andsin õpetajale. Kunstis joonistasime päikseprillidega pealuu proportsioone.

Neljapäev
Viimane tund kukkus välja, seega jälle 2 tundi varem kodus (6 tundi totaal).
Saksa keele jaoks pidime läbi lugema raamatu “Die Verwandlung”, millest mitte midagi aru ei saanud, kuid pärast inglisekeelse kokkuvõtte lugemist sain veidi pihta. Oli raamatutest, pool sellest saksa keeles, pool hollandi keeles. Minu jaoks on saksa keel juba raskem kui hollandi keel, üllatav!

Reede
Viimane tund kukkus välja, seega oli totaal 7 tundi.
Kunstis joonistasime mehe pea proportsioone, matemaatikas sain uuest teemast järsku ära ning sain ka eksami hinde teada, 7,3. Kehalises kasvatuses mängisime viiekesi sulgpalli.. Kuidas? Ühelpool võrku 3 inimest, teisel pool 2. Üks servib ning jookseb pärast lööki teisele poole võrku, et pärast teise kahte lööki jälle üks löök sooritada. Jooksmine oli väsitavam kui mäng ise, aga lõbus.

Ja oligi järjekordne koolinädal läbi. Täna(laupäeval) käisime Hoogeveen’is, lähedalasuvas linnas patat met mayo söömas ning poodidesse kiikamas. Sealne šoppamiskeskus on mõnus, mugav, sisukas ning sotsiaalne (=gezellig).

Üllatus tuli ka: vanaema kiri, mis oli jällegi väga armas. Ainult üks probleem oli: Mu vanaema oli ilmselt unustanud ümbrikule majanumbri kirjutada, milleks on 70.. seetõttu oli postimees terve tänava 69 maja uksekella helistanud ning neilt küsinud, et “kas siin elab Brita Siimon?” ning lõpuks 70ndast majast jaatava vastuse saanud. Terve aadress on oluline!

Wachten op Sinterklaas

… ehk oodates Sinterklaas’i.

Sinterklaas on Püha Nikolaus ehk mees, kes toob lastele 5. detsembril (mis on parasjagu ka tema sünnipäev) kingitusi. Ta ei ole jõuluvana, ent see traditsioon sarnaneb jõuludega. Sinterklaas tuleb Hollandisse novembri algul legendipäraselt Hispaaniast.

Sinterklaas

Sinterklaasil on ka abilised, keda kutsutakse Zwarte Piet’deks. (Must Piet)

Miks ma seda mainin?

Sest poodides on juba saadaval Sinterklaas-maiustused, martsipan, pepernoten ja kõikvõimalikud kaunistused, mida riputada puudele, majale või kasvõi iseenda külge.
Ka telekas käivad juba Sinterklaas-sarjad ning täna juhtusin nägema sellist huvitavat klippi. Tegemist on 2009. aasta “De club van Sinterklaas” seriaali lauluga. Videos esinevad zwarte piet’d.

Testid ning kohalik “eKool”

Alanud on nädalane sügisvaheaeg, mille jooksul saan ennast mõnusalt välja puhata. Testipäevad olid keerukad, ent mõnusalt lühikesed. Testidest enestest.. noh, kuigi palju sain aru küll, matemaatika oma oli ikka matemaatika keeles ning arusaadav.. ülejäänud.. no eks näis, kuidas nendega toime tulin, kui sügisvaheaeg läbi on.

Interneti ja kooli vahelistest seostest siis:
1. Kooli kodulehekülg – siit saame sisse logides näha klasside tunniplaane ning saame lühilingi Magister’sse.
Minu klassi tunniplaani väljanägemine:

2. Magister – siit saame vaadata oma isiklikku tunniplaani, hindeid, kirju, elektroonilisi koduseid ülesandeid jne. Minu koolifoto on ka juba seal (mul on hirmuäratav nägu), nüüd on vaja vaid oodata, kuni foto-kujul kätte saan.

3. It's learning – seal toimub mingisuguste õpimaterjalide jagamine, aga ma ei saa sellest suhteliselt mitte midagi aru, haha.


Hoolimata sellest on Eesti siiski rohkem üks e-Maa. Vahepeal saan aidata Marie-Jannekest ICT (arvutiõpetuse) koduste ülesannetega.

Käisin juuksuris

Ütlesin juuksuriprouadele hollandi keeles ilusti, mida tahtsin teha ning lõpptulemus oli täpselt minu soovide kohane!

ps: ise otsustate, kas vaatate pilti või mitte, aga ma igaks juhuks annan selle lingina, kui te naljakalt šokeeruda tahate :D

Kommenteeri ka pärast! LINK 

Brita

CKV dag

Täna oli siis kultuuripäev, nagu juba mainisin eelmises postituses.
Kell 8.45 pidime olema kõik (programmi 19 valijad) kogunenud kiriku juurde, kuid selleks ajaks olid kohal vaid mina, Elles ja Lisette. ‘Halastamatu hilinemise’ piir oli kell 9 ning kohale jõudsid kõik, viimased täpselt ajas enne kirikukella üheksat lööki. Meie grupis oli kokku 19 õpilast, 4 tüdrukut ja 15 poissi. 6 VWO4 õpilast ning 9 HAVO4 õpilast.
Kaks kiriku vabatahtlikku olid meie kiriku-giidiks. Nimelt on ‘de Grote Kerk’ ehk Suur Kirik Meppeli linna kõige kõrgem punkt. Kirik ise on väga vana, umber 18. sajandist, ainult osa on sellest restaureeritud. Seejärel räägiti meile veel hollandikeelset kirikuajalugu ning lõpuks saime üles torni ronida. Mõnisada trepiastet tolmuses kitsas spiraalkujulises trepistikus. Vaade oli ilus. Olenemata sellest, et udu palistas silmapiiri, paistis päike ning paitas kogu linna. Ei olnud kuigi soe, aga samas ei olnud ka jääkülm. Peaaegu tervet kesklinna oli näha, minu kodukohta seega mitte. Kahju oli, et ma fotoaparaati kaasa ei võtnud.
Pärast seda jututeatrisse. Jutt käis ilmselt mingist sõjast, mehest ja printsessist, aga palju ma aru ei saanud, kuna oli palju keerulisi sõnu. Jutukese ajal suutsin teha ka uinaku.. ja ma polnud ainuke. See oli igav.
Läksime jälle õue, sõime väikese lõunasöögi – saia taaskord ning seejärel läksime workshop’i.

Igaleühele oli tool ning djembé. Nimelt on
tegemist Aafrika trummiga, mis on igapäevaselt 
kasutuses Lääne-Aafrikas, aga ka Bahaamas ja
  Malil.

 Djembé’’st on võimalik kätte saada kolm
tooni: ‘bass’, ‘slap’ ja ‘tone’. Nende kõigi jaoks
on spetsiaalsed käeasendid ja –asetused. See
oli väga vahva, kõige parem osa päevast, kuna
trummide rütm on keel, mida ma mõistan
paremini kui seni hollandi keelt.


Seejärel oli cabaret, mis ei osutunudki kabaree-tantsuks või showks, vaid hoopis ühemeheetenduseks. Oli põnev, kuna mees kasutas palju kehakeelt, mis osutus vaimukaks ja tänapäevaseks. Suutsin enam-vähem tänu sellele ka järgida teemat, millest ta rääkis. Ta haaras publiku enda etendusse ning oli lõbus.
Päev oli väga mõnus ja kordaläinud. Hiljem käisin läbi ka raamatukogust, et pikendada oma endisi raamatuid ning laenutada uued. Kuigi siingi on vinge interneti-süsteem raamatukogudel, pole ma seda veel õppinud kasutama. Üks päev teen seda kindlasti!

2 kuud Hollandis

Täna siis täitus mul kaks kuud Hollandis. Ma tunnen, kuidas mu keeleoskus on muutunud alates siia tulekust, sest kui mina 13. augusti lõunal Amsterdami lennujaama maandusin, teadsin ma peast ainult sõna “Alstublieft” (palun) ning numbreid 1-10, sedagi raskustega. Väikese keeleõppe teen teilegi, koos [hääldus]ega:
1 – één [ein]
2 – twee [tvei]
3 – drie [drii]
4 – vier [fiir]
5 – vijf [faif]
6 – zes [zess]
7 – zeven [zeivun]
8 – acht [ahht]
9 – negen [neihhen]
10 – tien [tiin]

Koolipäevad on alati pikad ning päeva lõpuks olen tihtipeale üsna väsinud, kuid vastu pean ikkagi. Lähiaja plaanidest siis:

Homme on reede, 14 oktoober ja ühtlasi CKV dag ehk siis kultuuripäev. Saime valida 20 erineva programmi vahel. Meie (mina, Lisette ja Elles) valisime programmi number 19, mis tähendab, et meie päevakava näeb välja selline:

9.00: Meppeler toren en De Grote Kerk (Meppeli tornid ja Suur Kirik)
10.30: Verteltheater (jututeater)
12.00: Workshop Djembé (mingisuguste aafrika-trummide töötuba)
13.30: Cabaret: Ronald Smink (kabaree)

Seejärel nädalavahetus, mille jooksul teen ilmselt midagi toredat ja magan end taaskord pikast nädalast välja.

Esmaspäeval ja teisipäeval on tavalised koolipäevad, nagu ikka.. kolmapäev, neljapäev ja reede on aga TTD – Tussentoetsdagen ehk eksamipäevad. Kooli nendel kolmel päeval ei ole, ainult eksamid.

Kolmapäeval:
* religiooni eksam: 10.20 - 11.40

Neljapäeval:
* füüsika eksam: 8.20 – 9.40
* geograafia eksam: 12.25 – 13.45

Reedel:
* matemaatika B eksam: 10.20 – 11.40
* keemia eksam: 12.25 – 13.45

Eksamiperioode on õppeaasta jooksul 5, kui ma ei eksi.
Ja pärast seda nädalat on herfstvakantie ehk sügisvaheaeg! :)

Ps: matemaatika B selle pärast, et matemaatika valinud õpilased on jaotatud neljaks: WisA, WisB, WisC, WisD. WisD’s õpetatakse kõige raskemat ja WisA’s kõige kergemat matemaatikat. Olen näinud WisD matemaatikaõpikut ja mitte muhvigi ei saa sellest aru. Aga B on mulle hea ning jõukohane.

Pakike Eestist ja süda sulab

Täna sain pakikese Eestist kätte, mille kodupere teele pani. Kiiresti tuli kohale – esmaspäeval pandi posti. See sisaldas mantlit, talvesaapaid ning hunnikut üllatusi, kes ühe või teise poolt oli lisatud – Mesitop’i meepurk, hapukurgisalat, ema enda küpsetatud leib, kaks kirja, mingisugune mõistatusemäng ning paljupalju kohukesi ning Kalevi tooted :)
Minu vennas Bert oli kaasa pannud minu ühe kaisukuningriigi liikme, kaisukaelkirjaku.
AITÄÄÄH, see oli nii armas ♥

Postist rääkides, olen saanud kätte ka oma teise vanaema kaardi-kirja-luuletuse ning seegi oli väga superarmas.

Streetdance

Olen ilmselt juba siin blogis ka maininud, et alustasin õppeaasta algul siin ka streetdance ehk tänavatantsu trenne. Trenn toimub igal esmaspäeval tund aega 18.45-19.45. Minu treener on Ankie, tantsuklubi omanik. Trenni on registreerunud umbes 10 inimest ning kõik peale minu on 20+ aastat vanad, aga ma leian siiski, et see on mõnus seltskond.

Täna alustasime trenni kolme inimesega, kuna kedagi teist kohale ei ilmunud. Tegime eelmise korra tantsurutiini ning seejärel läksime ‘sport games’ mängima ehk tantsumattide peale. Kuna minu jaoks oli see päris esimene kord, sattusin väga hasarti. Väga põnev, treeniv ja vinge oli. :)

Seejärel rattaga koju ning kuna on juba nii pime, pidin ka rattal esi- ja tagatule põlema panema, kuna siin on see kohustuslik. Kui nii ei tee, saad politsei käest trahvi. Aga see on põnev, et esilamp põleb ratta väntamisest tulnud energia põhjal. Siin on ikka ratastega kõvasti vaeva nähtud, aga loogiline kah!

Kodu-> de Schiphorst-> de Wijk-> IJhorst-> Staphorst-> Kodu

Täna hommikul kell 10.24 ajas mind üles hostisa ning ütles: “We gaan fietsen!” ehk “me läheme rattaga sõitma”. Nimelt plaanisime teha sõidutiiru Meppelist mitte kaugetes asulates.

De Schiphorst -
Esimene asula, kuhu jõudsime, oli de Schiphorst. See on väikene alevik, kus elavad enamasti vanad inimesed. Olulisemad ehitised selles alevikus peale talude on psühhohooldekodu (või midagi sellist) ning Havixhorsti mõis:

De Wijk (Drenthe murrakus de Wiek) -
3000 elanikuga küla, kus asub tuntud de Wieker Meule ehk Wiek-i tuuleveski. Ehitatud on see aastal 1829 ning seda on näha ka veski vasakul küljel. Veski tiibade ulatus on ligikaudu 22,5 meetrit. De Wieker Meule on äratuntav selle kaheksanurkse vundamendi poolest:

Lisaks de Wieker Meule-le asub seal ka Voorvijki häärber/härrastemaja. Ehitatud on see 18. sajandi lõpul. Praegu elab seal Godert Willem de Vos van Steenwijk, kes on abielus paruness Clara van Pallandt’ga:

IJhorst -
Järjekordne väike küla, 1300 elanikuga. Linnas on põhikool (lastele 4-12), spordisaal, jalgpalliväljak (kus oli parasjagu harjutamas oranžides rõivastes meeskond) ning protestandi kirik, mis on väga vana ning millel pole torne. Kell on kirikuaias:

Staphorst -
külastasime sellest linnakesest ainult väikest osa, ujumiskohta. See on samas ka lähim ujumiskoht Meppelile ja seega väga populaarne:


Mu hostõed lubasid mul selle pildi ka postitada ehk Silke ja Marie-Janneke:

Ning tõestus sellest, et ma ikka ka veel Hollandis olen, ühes tükis, küll mõningate ülekilodega (nimelt olen siinolekuga juba 4kg juurde võtnud!):


Ja lambad, keda siin palju-palju leidub:

Sõit võttis koos rohkete vahepausidega aega 3 tundi – see sisaldas endas ka pudelit jääteed ning pataat met mayo ehk peaaegu-friikartuleid majoneesiga. :)

Sõitsime 28 km ning peale põlveliigeste ei väsitanud see mind üldse – iga päev tundub jalgrattaga sõitmine aina lihtsam.

Verwend =/= vervelend

Kaks sõna, millega ma eksisin ehk ‘hellitatud’ ei ole sama, mis ‘ärritav’.

Minu tänane päev oli väga tegevuserikas, nimelt käisin Hollandi väikelinnas, mille nimi on Giethoorn, mis tähendab hollandi keeles ‘kitse sarv’. See asub Overijsseli maakonnas ning on miski, mida iga Hollandisse tulnu ära peaks nägema. Nimelt on siin väga palju kanaleid, jõgesid ja järvi… ehk isegi liiga palju, sest kui naabrile külla tahad minna, kõnnid kas üle silla või kui silda pole, siis paadiga, ikka paadiga! Siin on superpalju saari ja elamuid ning arutult palju sildu. Püsielanikke on see-eest vähe, umbes 2000 ringis, ent vakantie ajal liigub ja üürib siin maju palju turiste.

Tegime tunnise ringi ümber linna rondvaartboot’dega.

Lisaks meile neljale (mina, Marie-Janneke, hostisa ja hostema) oli seal palju Surinamelasi. Surinamelased räägivad teadaolevalt hollandi keelt ning on üldjuhul musta nahavärviga:

Ja lisaks sellele, neile väga meeldis laulda ja rõõmust kilgata.

Ilusaid veeäärseid maju, mis ei ole sugugi odavad, ostuhinnaks 180 000 € kuni 500 000 €:

Pere on kodus, sest paat on kodus:






Koera-maja:

Kohvik keset saarekest:

Oli ka tavapaaditajaid:

Näide tüüpilisest sillast:


Ja realistlikud lapsekujud:


Sõit läks väga hästi korda ning oli vahva ning ma kujutan ette, et see lõputu Surinamelaste naer jääb mulle igaveseks meelde.. nad naersid veel rohkem ja veel valjemalt kui mina. Ja sedagi on juba raske ette kujutada, või mis?

Täna õhtul selgus televiisoris ka Hollandi esindaja Noorte Eurovisioonil (millest Eesti veel kunagi osa võtnud ei ole):

Lugu räägib teenager’iks olemisest.